Arvamus – Triin Peips

Mu telefon heliseb alalõpmata oma igapäevase töö tõttu, kuna meie Eesti elu on selline, kus kõik soovivad olla olulised ja tähtsad. Kuid vahel heliseb mu telefon ja sellele vastates ei tea ma alati mis mind ees ootab – sest teisel pool nähtamatud liini on keegi kelle süda on murtud ja lootusetuse merre uputatud.

Keset kiiret tööpäeva saan kõne mille kvaliteet veidi kesine, jutt segane, pausid – midagi ei saa aru. Püüan veel kord kuulata millest teisel pool toru olev kodanik mulle rääkida püüab. Hakkan juba kannatust kaotama, sest kõnesid päevas on hetkel palju, seoses tööliste, sõjapõgenike, tellimuste ja klientidega – olen valmis kõnet katkestama, kui korraga hakkab sõnadest moodustuma lauseid. Teisel pool toru on murtud mees, inimene kes püüab pisaratega võideldes sõnasid lauseteks moodustada – tunnen sügavat piinlikust oma mõtte üle kõne katkestada ja olen õnnelik, et ma lõpuks aru sain milles asi on. See mees püüab korduvalt moodustada lauset, et ta lapsel on täna 6 elukuu sünnipäev ja ta oleks kõige rohkem maailmas soovinud oma last näha kasvõi mõneks minutiks, aga see soov loojub koos päikesega metsa siluetti.

Ta on saanud oma pojaga koos veeta 6 kuu jooksul 13 korda, 7 tundi ja 24 minutit ……

Kuulan ja jään tummaks – mul ei ole sõnu mida talle vastata, millised sõnad teda lohutata suudaks. Ühtäkki tunnen kuidas ka minu põskedelt voolavad pisarad…. Olen naine – ema – inimene – kogemusnõustaja – lapsevanem – kuidas ma ise sellises olukorras käituks. Mis mind lohutaks, kas on üldse miskit, mis sellises olukorras suudaks lohutust pakkuda…. Kui siis ainult need väikesed käed või pehmed põsed mida korraks saaksid kallistada.

Räägime edasi, püüan ennast koguda, nii et tundmatu mees teisel pool mu emotsionaalust ei tajuks. Kahjuks ma tean, et see põrgu mida ta praegu läbi elab kestab veel aastaid edasi. Tema agoonia kestab veel kaua ja ta jääb ilma esimesest küljele keeramisest, esimesest istumisest, esimesest pudru söömisest, esimesest käputamisest, esimesest püstiajamisest, esimesest sammust ja esimesest korda sõnast ISSI.

Mis on valesti meie inimeste mentaliteedis? Kuidas me selliseks saime? Kuidas me nii ära oleme mandunud, et ainuke meelelahutus on üksteisega manipuleerimine läbi lapse. Kahjuks on see ainult üks õnnetu näide paljude lõputute näidete hulgast mille ma hetkel välja tõin. Riik on kasvatanud ülesse põlvkonna, kes juba ilma ühe vanemata üleskasvanud ja need hakkavad nüüd kasvatama järgmist põlvkonda samas vaimus. Meile on õpetamata jäetud, kuidas emotsionaalseid olukordasid lahendada, aga meile on antud kindel teadmine, et kõike Eesti Vabariigis saab kohtus lahendada ja parim viis ähvardamiseks on jurist palgata. Miks keegi ei räägi selle juurde, et kohtus käik võib kesta aastaid, see maksab pahatihti uue auto raha, kulutab meeletu vaimse energia ja röövib SINU oma lapselt ühe vanema. Vanema kes võiks teda armastada ja soovib temaga aega koos veeta ning ühiseid mälestusi luua. Ja see röövib ka sinult sinu lapse ning lapselt sinu, kuna Sinu energia kulub kaklemisele ja oma ego õigustamisele, et teed surmkindlalt õiget asja. Ühe hoobiga saavad surmava hoobi vähemalt 3 inimest – kõigi elud on mürgitatud jäädavalt, sest seda hingelist reostust ei ole võimlaklik pai tehes enam kokku korjata. Selleks kulub palju aastaid, lugematuid pisaraid, haavu mida hakkame oma hinges peitma ja üksikutel juhtudel saame selle kokku lapitud. Meist jäävad maha katkiste hingede ja elude jäänukid.

20 aastat hiljem kahetseda, et ma olin toona loll ja tegin asju puhtalt oma ego baasilt – ei anna lapsele ega vanemale tagasi aega mida neilt on kuritahtlikult ära varastatud. Pahatihti on selleks kaotaja pooleks isad, mitte alati kui nii umbes 90 %, kelle kohustuseks jääb maksta elatisraha, kohtukulusid ja healjuhul saavad vaimseterrori õrrituseks mõne video või pildi oma lapsest. Me ei ela enam selles ajas, kui naised olid kodus ja tegid süüa. Miks siis arvatakse endiselt, et kõik mehed on tropid ja ei kõlba isaks? Või nad ei saa sellega hakkama…. Kallid emad (ma olen ka ema) antke neile võimalus olla isa ja õppida vastutama oma lapse eest. Võtke endale aeg ja antke meestele võimalus lapsega kokku kasvada – lõpuks hakkate oma vabaaega ja lastevabu päevi igatsema. Meie ei ole sündinud emadeks ja mehed ei ole sündinud isadeks – me õpime seda iga jumala päev. Keegi ei tea mis on parim – ei ema ega isa – aga fakt on see, et me armastame oma last piiritult ja teeme mida iganes kui vaja. Ärge laske hirmul endast võitu saada ning usaldage seda sama sisetunnet mille najal te kunagi oma lapsele teise vanema valisite. Isegi kui mingid olukorrad lõppevad Teile pettumusega, siis ei pruugi see olla nii lapse jaoks ja kui see on nii lapse jaoks, siis teeb laps ise lõpuks valiku – mitte Teie.

Kohtust otsusega väljudes ei muuda te mitte midagi. Ükski laps ei armasta oma vanemat rohkem ega vähem, kui enne ühe paberi juurde produtseerimist maailma. Parim lahendus on see, mida kohtust ei tule ja mille TEIE kahekesi suudate välja mõelda ja ellu viia. Riik on hambutu ja tahtmatu seda olukorda muutma – tööle on palgatud terve plejaad igasugu ametnikke ja lõpuks on advokaat või jurist see, kes teeb lastekaitsetöötaja tööd, nõustaja tutvustab, mis võimalused on nõrgemal osapooles oma last näha ja siis tegeleme veel solvunud ametnike egode upitamisega, et üldse pildis olla. Selline on meie iga nädalane tegevus – mis on äärmiselt kurb ja masendav. Ümarlaudade ja mulli asemel võiks toimuda reaalsed arutelud, kuidas päriselt sellest vastutuse vabast olukorrast välja tulla ja kaks lapsevanemat omavahel uuesti suhtlema panna. Riik võta pea lõpuks liivaalt välja – ametnik ära teeni lihtsalt minu kulul palka vaid tee tööd – 101 häälte magnetit tehke otsuseid, mis meie lapsi kaitseks, mitte ei võtaks neilt lapsepõlve ja võimalust armastuväärseks eluks.

MTÜ Isadeeest kogemusnõustajana ütlen, et parim on see, kui me kunagi ei kohtu erialaliselt.

Lg. Triin Peips