Mu telefon heliseb alalõpmata oma igapäevase töö tõttu, kuna meie Eesti elu on selline, kus kõik soovivad olla olulised ja tähtsad. Kuid vahel heliseb mu telefon ja sellele vastates ei tea ma alati mis mind ees ootab – sest teisel pool nähtamatud liini on keegi kelle süda on murtud ja lootusetuse merre uputatud.
Keset kiiret tööpäeva saan kõne mille kvaliteet veidi kesine, jutt segane, pausid – midagi ei saa aru. Püüan veel kord kuulata millest teisel pool toru olev kodanik mulle rääkida püüab. Hakkan juba kannatust kaotama, sest kõnesid päevas on hetkel palju, seoses tööliste, sõjapõgenike, tellimuste ja klientidega – olen valmis kõnet katkestama, kui korraga hakkab sõnadest moodustuma lauseid. Teisel pool toru on murtud mees, inimene kes püüab pisaratega võideldes sõnasid lauseteks moodustada – tunnen sügavat piinlikust oma mõtte üle kõne katkestada ja olen õnnelik, et ma lõpuks aru sain milles asi on. See mees püüab korduvalt moodustada lauset, et ta lapsel on täna 6 elukuu sünnipäev ja ta oleks kõige rohkem maailmas soovinud oma last näha kasvõi mõneks minutiks, aga see soov loojub koos päikesega metsa siluetti.